Sushi meisterdamine

Eile õhtul tekkis meil Kadiga meeletu sushi isu ja mis meil muud üle jäi kui...

Kisub metsa..

Paar nädalat olen juba mõelnud, et tahaks metsa jalutama minna. Istuks kuskile kännule maha, kuulaks ja puhkaks kõrvu. Polegi tegelikult Tartu lähedasi metsi uurinud, nii et peaks selle mingil hetkel ette võtma, lihtsalt vahelduse mõttes. Huvitav on veel see, et kui miski kihva hakkab minema kasutatakse tihti väljendit "kisub metsa minema", millest see küll tuleb?

Selle pildi puhul on tegemist päris vana pildiga. 2007. aastal jalutasime Tallinna lähedal rabametsas ning taime õrnad oksakesed paitsid nii mõnusasti silma. Võimendasin seda veel väga suure avaga.

Paha Polly "Kosmos ootab"

Aprillis pildistasin TÜ raamatukogu katusel ansambli Paha Polly liikmeid uue albumi "Kosmos ootab" tarvis. Kui kell kuus õhtul alustasime, sadas ladinal vihma ning mõtted olid üpriski mornid. Vihmale lisaks oli katusel ka mõnus külm tuul, mistõttu nägid ülikonda või kleiti riietunud bändiliikmed mitte väga entusiastlikud välja. Sama käis ka fototehnika kohta, välgud tahtsid pidevalt koos vihmavarjudega lendu tõusta, kuid õnneks olid abiks Kadi, Kati ja Rauno, kes neid kinni hoidsid ja abistasid ka kõikide muude asjadega. Minul olid mõlemad käed tööd täis - ühes kaamera ja teises lapp, et objektiivi pidevalt puhtaks pühkida. Olenemata kõigest sai vahepealsete soojendamise pausidega külmavärinatest võitu ning sellest tuli väga lahe pildiseeria. Kõige võimsam oli vaatepilt siis, kui jõudis kätte hilisõhtu ja raamatukogu ufolikud kuplid üle terve katuse hõõgusid, justkui kosmos tõesti Pollyt ootaks. Just siis saime ka pildistamisega ühele poole ning näpistasin veel pool tundi, et neid hõõguvaid muhke pildistada ning jäädvustada kõige tähtsam - kaanepilt.

Kes rohkem pilte tahab näha, võib sammud plaadipoodi seada.

Tartu väljub 14:08

Aasta pimedam aeg tuleb alati üllatusena ning kella keeramine ei aita sellele kohe üldse kaasa. Pärast seda toredat protseduuri olen alati kuidagi liimist lahti ja tahaks igal võimalusel oma pead kuskile toetada, et ööunele tsutikenegi lisaks magada. Eks nädal olegi lühike aeg, et juba harjunud olla.

Näitus "Märkamatud"

Viimase kuu jooksul on olnud palju tegemist näitusega "Märkamatud", mida nüüd 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis näha saab ning seetõttu on siin ka selline vaikus valitsenud.

Umbes kaks aastat tagasi tekkis mul idee hakata linnaloomi pildistama. Varem Tallinnas elades jäid mulle tihti hulkuvad koerad ja kassid silma ning Tartusse kolides huvi nende vastu ei raugenud. Kui Tartus juba kaks aastad elanud olin, märkasin tööl lõunatades või niisama ringi jalutades, et ka selles linnas käib elu erinevatel kihtidel. Üks kiht on inimeste argielu, kus neil on omad tegemised ning teine kiht on linnaloomade argielu. Algselt jälgisin lihtsalt linnaloomi, kuid üsna pea nägin, missugust dominantset rolli mängivad linnafaunas kassid, nii hulkuvad kui ka pehmekarvalised kodukassid. Koeri hulkumas väga palju ei näe ning kui näeb, on tihti nende puhul tegemist eksinud tüüpidega, kes pingsalt koduteed otsivad. Kassid hiilgavad aga asjalikkusega ning nende toimetused näivad igapäevaste sündmustena, mis on aset leidnud juba aegade algusest peale. 

Seetõttu tekkis ka nende vastu suurem huvi ning huvi ka selle vastu, kuidas on võimalik taolisi linnaloomi portreteerida, kui lähedale nad mind lasevad ning mis võiks olla taolise projekti tulemuseks. Pärast kaheaastast pildistamist tekkis nii minul kui mu kallil kaasal vilumus näha taolisi tüüpe kohtades, kus neid varem ei oleks osanudki leida. Üllatuseks sai see, kui palju neid on ning missuguse rutiini järgi nad elavad. Näiteks ei olnud ma varem tähele pannud, et TÜ peahoone juures liigub üks lehmakirju kass alati kas kaheksa aeg õhtul või kaheteist aeg lõunal. Mitmest katsest hoolimata osutus ta pildistamatuks, sest kõik katsetused (neid oli ohtralt) ei kukkunud välja nii, et oleksin jäänud tulemusega rahule ning seetõttu teda ka näitusel ei näe. Küll aga sain ma selle projekti tulemuseks poolsada fotot, mis näitavad tegelasi mitmest Tartu linnajaost, kus üks omanäolisem kui teine.

Postsovetlikult neokapitalistlik

Riia 2012

Rand Paslepas

Veetsin nädala esimesed päevad Noarootsis Paslepas, kus päeva lõpp maalis kauneid toone ja tekstuure.  Kuigi suur osa ajast kallas vihma ja müristas, õnnestus veeta üks õhtu maheda meretuule käes. Kaaslaseks oli kaamera, statiiv, hallfilter ning kirjutav kaaslane.

Impeeriumi varemetel

Ummispäi alustasime pühapäeval sõitu mööda Narva maanteed Tartust välja ja jõudsime Sootaha sovhoosini. Või õigemini selle kummituslike varemeteni, armiliste monstrumiteni, mis jutustavad ühe impeeriumi tekkimise ja langemise karmi lugu. 

Algul tundus see ateistliku maailmakorra hiilguse sümbol olevat jumalast hüljatud paik, mille umbrohtu uppuvate ilupuude punased marjad eikellegi jaoks tuules visklevad. Lähemal uurimisel ilmusid aga elumärgid - vihjed sellele, kuidas elu surnud varemetele peale kasvab. Akendest, millest kunagi uudistasid maailma kariloomad, kasvavad nüüd välja puud. Rohttaimed pressivad end toore jõuga läbi betoonplaatide, millel kunagi kõmisesid talitajate sammud. Hääbumises on vahel rohkem elu kui esmapilgul paistab. 

Esimene fotopolümeertehnikas tehtud pilt

Esimene tõmmis, mis jäi paberi märguse tõttu plaadi külge natukene kinni ja jättis allosasse väikesed lahtirebimisjooned. Järgmised tulid juba märksa paremad.

Laupäeval tegin oma esimese intaglio-type'i ehk fotopolümeertehnikas pildi, mille tegemisest olen unistanud juba peaaegu aasta. See sai võimalikuks tänu Trükimuuseumile, kes võttis vaevaks taolist töötuba korraldada. Meister Kalju Küti juhendamisel saime esimesel korral teoreetilise ülevaate tehnika kujunemisest ja tehnikast endast ning kaks nädalat hiljem asusime plaati ette valmistama ja trükkima. Esimene tõmmis läks arvatavasti paberi märguse tõttu natukene nihu, aga järgmistega sai rohkem katsetada ja tulid juba märksa paremad (minu algaja silma järgi). Foto valik ise oli selle tehnika jaoks natukene halb ja järgmine kord tahaksin proovida midagi mitte nii säbrulist kui hall krohv ja asfalt. Hasart uuesti proovida on aga suur ning Trükimuuseumi vahendusel on see ka olemas, mis on eriti tore. Nüüd käin avatud silmadega ringi otsides järgmiseks intaglio-type'iks trükimaterjali, 

Foto on ülekandelehelt fotopolümeerkilega kaetud pleksiklaasile kantud ning ootab nüüd plaadi parajaks lõikamist ja seejärel juba värviga katmist. 

Tõmmis, trükiplaat (valge paber taustaks) ja foto ülekandeleht (samuti valge paber taustaks)

Uks

Näen seda graraažiust peaaegu iga päev, kuid ei ole kunagi seisatanud, et seda pildistada. Ühel hommikul oli tükike penoplasti sellelt mosaiikukselt kukkunud. Jäin seisma ja paar päeva hiljem naasesin kaamera ja statiiviga. 

Pime tuba ja auk seinas

Täna hommikul ärkasin fotol. Nimelt tegin eile õhtul oma magamistoast camera obscura. Tarvis oli lihtsalt aknad korralikult kinni teipida ja õigesse kohta auk teha ning sinna lääts peale panna. Hommikul avanes mulle seesugune pilt. Esmalt nägi silm ahju ja ukse peal liikuvaid rohelisi puid ja seejärel üle tee asuvat maja. Elamus hakkas tegelikult juba öösel, kuna pilt on kuvatud seintele pöördkujutisena, oli kõik maja ees toimuv laes. Tore oli vaadata, kuidas 20sentimeetrised autod sõitsid mööda lage ühest nurgast teise.

Nädal täis kirjandust

 

Prima Vista nädal saigi alguse. Minu jaoks algas see esmaspäeval kell 19.00 alanud Wolf Biermanni kontserdiga "Kes ohtu pelgab, saab ses hukka", mis toimus Tartu Uues Teatris. Kontserdi ajal pildistada ei võinud, kuid enne ja pärast küll. Seetõttu ka ainult üks foto Biermannist laval. 

Rohkem fotosid on näha Flickris. 

Kevadine taevas

Kevadine, eriti aprillikuine, taevas sümpatiseerib mind alati. Tugevad pilvemassiivid ja meeletu värvidemäng pakub sellist vaatepilti, mida muidu näeb vaid kinolinal, õudustäratavates fantaasiafilmides. Aprilli lõpus olen ka varem taolisi kaadreid saanud, mis ülesvõetud nii Tartus kui ka Tallinnas (pilt Tallinnast jõudis ainult veebiavarustesse pikka aega pärast oma sündi). Olgu see lörtsine märts vastik ja 60kraadine temperatuurikõikumine hirmus, kuid see, et iga nädal, iga päev muutuvad värvid ja valgus nii kiiresti, et kui need maha magada, kohtud nendega alles kaheteist kuu pärast, on see, mis teeb elu siinkandis eriti põnevaks.

Prima Vista eel

Kevadega saabub ka Prima Vista ja juba teist aastat olen üks festivali piltnikest. See aasta sai minu avaürituseks TÜ botaanikaaias toimunud "Raamatu ja roosi päev", kus kuulutati välja kirjandusauhinna  "Esimene samm" laureaat ning Lauri Sommer esitles oma raamatut "Räestu raamat". Sommeri vestluskaaslaseks oli Janika Kronberg. 

Minu õnneks sadas väljas vihma ja üritus toimus botaanikaaia palmimajas, kus samuti sadas. Polegi varem vihmametsas, kus pidevalt vett ülevalt alla tilgub ja õhk mõnusalt niiske on,  raamatuesitlust pildistanud :)

Pühapäevaõhtune magustoit

Meie kodus Jamie Oliveri stiilis 30 minuti roogi olemas ei ole. Esmalt tuleb idee midagi head teha, siis lööd veiniklaasid läikima, seejärel võtad välja vajalikud koostisosad, asetad need lauale, paned välgud üles, võtad kaamera ja hakkad vaikselt kokkama. Nii see ju käibki?

Kaubamaja

Laupäevane jalutuskäik

Siin on väikene seeria neljajalgsetest tartlastest, kellega laupäevasel jalutuskäigul kohtusin. Lahedad sellid on.