Viimase kuu jooksul on olnud palju tegemist näitusega "Märkamatud", mida nüüd 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis näha saab ning seetõttu on siin ka selline vaikus valitsenud.
Umbes kaks aastat tagasi tekkis mul idee hakata linnaloomi pildistama. Varem Tallinnas elades jäid mulle tihti hulkuvad koerad ja kassid silma ning Tartusse kolides huvi nende vastu ei raugenud. Kui Tartus juba kaks aastad elanud olin, märkasin tööl lõunatades või niisama ringi jalutades, et ka selles linnas käib elu erinevatel kihtidel. Üks kiht on inimeste argielu, kus neil on omad tegemised ning teine kiht on linnaloomade argielu. Algselt jälgisin lihtsalt linnaloomi, kuid üsna pea nägin, missugust dominantset rolli mängivad linnafaunas kassid, nii hulkuvad kui ka pehmekarvalised kodukassid. Koeri hulkumas väga palju ei näe ning kui näeb, on tihti nende puhul tegemist eksinud tüüpidega, kes pingsalt koduteed otsivad. Kassid hiilgavad aga asjalikkusega ning nende toimetused näivad igapäevaste sündmustena, mis on aset leidnud juba aegade algusest peale.
Seetõttu tekkis ka nende vastu suurem huvi ning huvi ka selle vastu, kuidas on võimalik taolisi linnaloomi portreteerida, kui lähedale nad mind lasevad ning mis võiks olla taolise projekti tulemuseks. Pärast kaheaastast pildistamist tekkis nii minul kui mu kallil kaasal vilumus näha taolisi tüüpe kohtades, kus neid varem ei oleks osanudki leida. Üllatuseks sai see, kui palju neid on ning missuguse rutiini järgi nad elavad. Näiteks ei olnud ma varem tähele pannud, et TÜ peahoone juures liigub üks lehmakirju kass alati kas kaheksa aeg õhtul või kaheteist aeg lõunal. Mitmest katsest hoolimata osutus ta pildistamatuks, sest kõik katsetused (neid oli ohtralt) ei kukkunud välja nii, et oleksin jäänud tulemusega rahule ning seetõttu teda ka näitusel ei näe. Küll aga sain ma selle projekti tulemuseks poolsada fotot, mis näitavad tegelasi mitmest Tartu linnajaost, kus üks omanäolisem kui teine.
