Raekoda ja tornitäis kellukesi

Päevapiltniku elukutse juures on ilmatuma põnev see, kui on päevi, mil saad minna või turnida kohtadesse, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Nii juhtus eile, kui sain ronida Tartu raekoja torni, et pildistada täna toimunud linnapea, kellasseppade ja linnarahva kohtumise tarvis tornis paiknevaid kellasid. Kuigi olen neid kõrgel tornis juba pikalt näinud, on neist 20 sentimeetri kaugusel seismine või ühe vastu oma pea ära löömine hoopis teine asi. Kuna pildistamine sattus täpselt keskpäeva, sain tornis olla ka pikema kellamängu ajal ning tunda seda, kuidas torn õrnalt kellamängust väriseb (või kujutasin ma seda ainult suurest joovastusest ette?). Kellamängu järel sain piiluda ka vaadet linnale.

Portree

Kadi

Kura säär

Sõnatuks jätvad luited.

Udune Tartu

Laulupidu

Tallinna vihased kassid

Karlovas

Prima Vista 2014

Maiga saabub ikka kirjandusfestivalide aeg ning juba neljandat aastat olen kaasa löönud Prima Vista pildistamisel. Sel aastal sain asukohtade mõttes ühed parimad ja huvitavad kohad kus pildistada. Kolmel üritusel sain pildistada ka TÜ vanas kirikus, milles pildistamine oli absoluutne nauding ning olen sellest siiani vaimustuses. Üleval asuv pilt on mu lemmik Õnnekonverentsi kogumiku esitluselt, kui korraldajad veel askeldasid ning nende varjud tantsisid mööda seinu.

Rohkem pilte on võimalik näha mu Flickri Prima Vista 2014 kollektsioonist.

Tormab

Terve tänase päeva tormas meedia tormist. Hoiatused raadios, ajalehes ning telekanalil. Õhtul kella üheteistkümneks oli huvi juba nii üles köetud, et ei saanudki silmi sakslaste koostatud välgukaardilt ära.  Kaart oli, uudis oli, aga mida ei olnud, oli torm. Kaheteistkümne aeg hakkasid aga Elva poolt paistma sähvatused, ilus looduse vaatemäng. Lõuna- ja põhjanaabrid said vist rohkem näha, kuid ei jäänud ka meie ilma. Eks näis, mis homne toob..

Rauno

Helsingis

Märtsi viimasel nädalavahetusel käisime Helsingis Hedil külas. Kokkuvõtlikult võib öeda nii, et meri oli sinine, kohvikus Regatta on head kaneelisaiad ja veel paremad karjala pirukad, kuid lahja kohv (mis on vist Soome eripära), ägeda pargi merepoolses otsas on lahe purre ja kõige odavamad magamismatid ei ole eriti mugavad.

Kuidas seletada Tartut talvitunud kapsale

…ehk kuidas me kapsa-hakkliha hautist tegime.

Vihmane..

Itaalia hurdad

Jaanuaris pildistasime fotoringiga stuudios kolme itaalia hurta. Nende puhul oli tegemist väga huvitavate modellidega. Olen küll varem koeri ja ka kasse pildistanud, kuid nende puhul oli tegemist täieliku pildistamiselamusega. Koerad olid nii soliidsed ja väärikad ning justkui sündinud poseerijateks. Kui esimene tegelane foonile lamas, teadsin juba ette, et ebaõnnestunud pilte tol päeval palju ei tule.


Aitäh Vincentile, Tottele, Boscole ning nende omanikele Katrinile ja Paavole.

Vorm vs kontseptsioon

Esmaspäeval, kolm nädalat tagasi vabanesin mind juba pikalt piinanud põletikus mandlitest. Kui operatsioon oli möödas ning valuvaigisti sees, haaras mind meeletu isu pitsa järele. Suurt rolli võis selle juures muidugi mängida see, et mu palati aknast paistis üks pitsakoht. Kuid pitsa isu oli midagi, mis  kummitas mind 20. jaanuari hommikust kuni tänaseni. Kurgu õrnuse tõttu ei tohtinud ma aga nende nädalate jooksul pitsa söömise peale mõeldagi. Seetõttu tuli meelde tuletada kõik road, mis on vähegi pehmema koostisega või mis sobisid blenderdamiseks. Selle kolme nädala jooksul õppisin ma kahte asja. Esiteks ära blenderda kõike, mis muidu maitseb, sest  näiteks esimesel pildil kujutatud blenderdatud kanapasta puder maitses olenemata ülimalt heast kontseptsioonist jubedalt, sest vorm jäi ikkagi pudruks. Teiseks, et isu millegi järgi võib kesta senikaua kui oled selle lõpuks kätte saanud ning tänasega lõppes minu meeletu isu pitsa järele.

Detsembrist jaanuari keskpaigani

Detsember kujunes mõnusalt tempokaks. Pärast eelmist postitust tõusin sessi lainele, mis lõppes edukalt alles eelmisel esmaspäeval. Vahepeal tegin sessist pausi jõulude tarvis. Jõulud toimusid ikka lõbusa ringreisina Põhja-Eestis. Esmalt Velisele vanaema juurde, siis korraks Tallinnasse vanemate ja õepere juurde ning siis Raplasse Kadi pere juurde. Kui detsembri viimasel nädalal parajalt jahedasse kodusse  tagasi jõudsime, hakkasime valmistuma itaalia sõprade küllatulekuks. Järgmine nädal kulgeski Tartus kondamise, hea toidu ja tunne Eestimaad ringreisina. 

Pärast seda kui olime võtnud uue aasta Tartus vastu, otsustasime aasta esimesel päeval rentida elektriauto, et sellega natukene lähivaldades ringi vurada. Kuna ilm pakkus juba paari külmakraadi, sai selle autoga rohkem laadimispunktides oldud kui sõidetud, sest tuled ja vent võtsid suure osa akust. See-eest saime aga märksa rohkem avastada Põlvat ning restorani Pesa. Natukene jõudsime ka Taevaskojast ringi vaadata. Seejärel veetsime aasta teise päeva Narvas, mis oli narvalikult huvitav, aga samas ka natukene ehmatav. Narvast tagasisõit kujunes üpriski hirmsaks, sest meist taga pool istuvad mehed otsustasid ühel hetkel hakata bussis viina jooma ning sellele küüslauku peale hammustama. Kui Tartus väljusime oli värske õhk nii hea, justkui oleks mägedes. Järgmistel päevadel olime Tallinnas ning üsna pea läkski nende lend tagasi saapasäärele.

20. jaanuaril sain lõpuks mind juba pikalt piinanud mandlitest lahti, millest siiani toibun. Kuid enne seda jõudsin veel fotoringis kaks korda stuudios askeldada. Esimene kord katsetasime ringlastega lihtsalt stuudio võlusid ning suurem osa ajast istusin ise pildistavana toolil. Kui ringlastel sai isu täis, oli minu kord ning sealt pärineb ka viimane pilt Kadist.