Reisimine on minu jaoks alati olnud midagi sellist, mida ootan pikisilmi. Lennujaamas lennu ootamine ja ärevus, et "Ega lend hiljaks ei jää kuna bussipiletid on juba ostetud" on meeliülendavalt mõnus tunne. Sel korral sain seda ärevust Düsseldorfis kogeda. Selline sihtkoht sai valitud just seetõttu, kuna see oli kõige odavam koht, kus meil Kadiga oleks võimalik kokku saada. Nimelt on Kadi hetkel Freiburgis välissemestril (tema tegemistest saab lugeda siin) ning kuna nädalavahetus on lühike, siis sinna jõudmiseks ei tahtnud me poolt koos olemise aega ära raisata. Seetõttu ka Düsseldorf ehk minu poolt odavad Ryanairi piletid ja Kadi poolt 7 tundi odavat bussisõitu, säästuhotell ning ebaõiglaselt odav vein!
Lennuk viis mind Düsseldorfi lähistel asuvasse Weeze lennujaama, mis oli linnast tunnise sõidu kaugusel. Bussijuht oli mõnusalt muhe tüüp ning naeris sõbralikult kui temalt puises saksa keeles "Bitte eine Fahrkarte zu Düsseldorf" küsisin. Mõnusasti bussis istudes ei saanud ma naeru pidamata jätta, kui nägin bussijuhi kohal, teleri kõrval mobiili keelavat silti. Loodan siiralt, et selle mõte oli keelata bussijuhil sõidu ajal rääkida, aga mine neid lääneeurooplasi tea. Koheselt meenus seik Viivi Luige "Varjuteatrist", kus itaallasest ekspert soovitas neil arvutist vabaneda, et maja enam ei väriseks.
Mobiiltelefoni keelust hoolimata (nimelt ma rikkusin seda, kuna pidin Kadit teavitama, et sain ikkagi ilusasti bussile) jõudsin linna ilusasti kohale ning see hakkas mulle alates esimesest hetkest meeldima. Meie sealviibimise ajal toimusid seal suured ümberehitustööd, nii vanalinna veerel kui linna keskuses. Keskuses lammutati mingit vana silda, mis võis kunagi päris huvitav välja näha. Nüüd olid sellest alles vaid detailid.
Edasi jõudsime Köningsalleni, mis paistis silma oma poodlemisvõimaluste poolest. Need kuldkellad meeldisid nendele meestele vist väga, sest nad naersid ja siblisid selle vaateakna taga nagu väikesed poisid.
Alati on hea, kui viibid reisil ning avastad enda jaoks midagi, mis varem on olnud pigem vältimist vääriv. Nimelt saksa Riesling, veinid, millest ma pole kunagi vaimustunud olnud, kuigi olen neid päris palju maitsenud. "Alte Düsse" baaris/vinoteegis see vastuseis aga murdus. Kahjuks unustasin üles kirjutada selle Rieslingu nime, kuid vähemalt edaspidises tulevikus mõtlen natukene rohkem enne kui Rieslingule ei ütlen.
Köningsalle sai üheks meie lemmikistumiskohaks, kus pärast pikki jalutuskäike oli hea korraks jalga puhata.
Samasuguse väärtuse omandas ka Hofgarten, mis mulle viimastel päevadel eriti meeldis, eriti just istumisvõimaluse pärast. Nimelt ostsin endale Düsseldorfist needsamad punased jalanõud, mis vaateaknal mulle koheselt silma hakkasid. Uue asja vaimustuses ei arvestanud ma aga seda, et päev otsa jalgadel olemine uute jalanõudega võib tuua esile väikeseid komplikatsioone. See tähendas seda, et terve pühapäeva ma lonkasin, sest kingad oli väikeste varvaste kallal teinud totaalse hävitustöö.
Kui Hofgartenist vanalinna poole jalutama hakkasime märkasime, et kingad ei ole vist ainukesed asjad, mis jalgu ära hõõruda võivad. Mis muu neid lestasid ikka sunniks nurka viskama.
Üks huvitavamaid vaatepilte oli see kuidas Reini jõge transpordiks kasutati. Tartus ei kujutaks enam ettegi, et keegi jõe peal suuri puidukoormaid või kivisütt laevataks. Samuti ka Riias, mille jõgi on väga võimas, kuid suurt transporti seal pidevalt ei näe. Düsseldorfis oli see täiesti loomulik linna osa. Inimesed joovad rahulikult väliterassil veini ning äkitselt sõidab mööda suur kaubalaev. Pildil olev on veel päris väike võrreldest teistega, mida kolme päeva jooksul nägime.
Paar sammu tahapoole ja tuli selline pilt.
Hotelli lähedal asus sild mille alune oli täis ohtrat graffitit. Viimaste peamine temaatika näitas mõnede linlaste vastuolu mitteürgsaksa päritolu elanikega. Kuid selle pildi valisin ma hoopis seetõttu, et see meeldis mulle portreena Kadist.
Nagu ikka armsalt kodumaalt välja reisides tundsin ma Düsseldorfis puudu internetist. Seda lihtsalt ei olnud kuskil. Kõik võrgud olid kaitstud ning lõppude lõpuks leidsime vaid ühe koha, kus sai mõnusat kohvi (ja meeletult head sidrunimuffinit) ning korraks internetis Düsseldorfi kohta uurida. Sama vajakajäämine jäi ka pangakaardiga maksmise osas, mis oli eriti huvitav, kuna pangaautomaate ka väga palju ei olnud.
Nädalavahetusel läks ilm ka mõnusalt soojaks ning siis tekkis meeletu kihk jäätise järele. Ilmselgelt ei olnud tappev jäätiseisu meie isiklik fenomen. Jäätise müügikohtades oli näha just taolist järjekorda. Siinne Eis Cafe oli küll nendest kõige pikemaga ning kuigi üks tore saksa daam soovitas meil ikka julgelt järjekorras edasi seista, otsustasime natukene lühema järjekorra kasuks.
Kui jäätise kätte saime, peesitasime mõnusasti sooja päikese käes jõe kaldapäälsel. Pühapäeva õhtu oligi neist kõige mõnusam ja soojem. See oli väga hea, sest andsime juba varakult oma hotelli käest ära ning olime kuni bussi/rongi peale minekuni linnapeal. Düsseldorf jättis mulle mõnusa mulje turistile mitte mõtlemise tõttu. Enamik suuremaid linnu kus olen käinud mõtlevad nii palju turistile, et see on juba ebameeldiv. Düsseldorfis oli väikene turismiinfo nurgake (väiksem kui Tartus) ning ka sealne vanalinna osa elas oma elu, mitte sadade segaduses turismigruppide elu.
