Ummispäi alustasime pühapäeval sõitu mööda Narva maanteed Tartust välja ja jõudsime Sootaha sovhoosini. Või õigemini selle kummituslike varemeteni, armiliste monstrumiteni, mis jutustavad ühe impeeriumi tekkimise ja langemise karmi lugu.
Algul tundus see ateistliku maailmakorra hiilguse sümbol olevat jumalast hüljatud paik, mille umbrohtu uppuvate ilupuude punased marjad eikellegi jaoks tuules visklevad. Lähemal uurimisel ilmusid aga elumärgid - vihjed sellele, kuidas elu surnud varemetele peale kasvab. Akendest, millest kunagi uudistasid maailma kariloomad, kasvavad nüüd välja puud. Rohttaimed pressivad end toore jõuga läbi betoonplaatide, millel kunagi kõmisesid talitajate sammud. Hääbumises on vahel rohkem elu kui esmapilgul paistab.
Miks me ei näe sellist pilti Poolas, Saksa DV-s, ka seal oli kollektiviseerimine ja selle (sots) experimendi kuulsusetu lõpp. Seal ei jäänud elu seisma, kes jõi poe taga õlut enne, joob ka edasi, kes töötas enne, töötab ka nüüd. Miks vabadus pärssis töökuse ja iseseisva mõtlemise, või äkki seda polnudki, äkki elavadki maal vaid sellised, kes ilma piitsata ei oska olla.
VastaKustutaNii nutune see nüüd kindlasti ei ole ja Eestis on lood kohe väga hästi. Sellel teemal on tegelikult fotonäitusi ja erinevaid seeriaid tehtud küllaga, mis näitavad, et ka Saksamaal, Poolas, Leedus ja Lätis on selliste suurte kolhooside ja sõjaväebaaside varemeid küllaga. Üks fotograafides on Eric Lusito, kelle näitus oli alles sellel veebruaril Riias Fotomuuseumis üleval. Seal võis näha taolisi varemeid Magdeburgist Ulaanbaatarini ja kui silti all ei oleks olnud ei teeks nendel piirkondadel vahet. Kõikide ümber trööstitu maastik, koos taoliste monstrumitega. 21 aastat on lühike aeg, et kõikidest taolistest varemetest vabaneda ja mine tea, kas seda on ka nii kiiresti vaja, on nad ju samas ka monumendid selle mälestuseks, mis siin toimus.
Kustuta