Itaalia hurdad

Jaanuaris pildistasime fotoringiga stuudios kolme itaalia hurta. Nende puhul oli tegemist väga huvitavate modellidega. Olen küll varem koeri ja ka kasse pildistanud, kuid nende puhul oli tegemist täieliku pildistamiselamusega. Koerad olid nii soliidsed ja väärikad ning justkui sündinud poseerijateks. Kui esimene tegelane foonile lamas, teadsin juba ette, et ebaõnnestunud pilte tol päeval palju ei tule.


Aitäh Vincentile, Tottele, Boscole ning nende omanikele Katrinile ja Paavole.

Vorm vs kontseptsioon

Esmaspäeval, kolm nädalat tagasi vabanesin mind juba pikalt piinanud põletikus mandlitest. Kui operatsioon oli möödas ning valuvaigisti sees, haaras mind meeletu isu pitsa järele. Suurt rolli võis selle juures muidugi mängida see, et mu palati aknast paistis üks pitsakoht. Kuid pitsa isu oli midagi, mis  kummitas mind 20. jaanuari hommikust kuni tänaseni. Kurgu õrnuse tõttu ei tohtinud ma aga nende nädalate jooksul pitsa söömise peale mõeldagi. Seetõttu tuli meelde tuletada kõik road, mis on vähegi pehmema koostisega või mis sobisid blenderdamiseks. Selle kolme nädala jooksul õppisin ma kahte asja. Esiteks ära blenderda kõike, mis muidu maitseb, sest  näiteks esimesel pildil kujutatud blenderdatud kanapasta puder maitses olenemata ülimalt heast kontseptsioonist jubedalt, sest vorm jäi ikkagi pudruks. Teiseks, et isu millegi järgi võib kesta senikaua kui oled selle lõpuks kätte saanud ning tänasega lõppes minu meeletu isu pitsa järele.

Detsembrist jaanuari keskpaigani

Detsember kujunes mõnusalt tempokaks. Pärast eelmist postitust tõusin sessi lainele, mis lõppes edukalt alles eelmisel esmaspäeval. Vahepeal tegin sessist pausi jõulude tarvis. Jõulud toimusid ikka lõbusa ringreisina Põhja-Eestis. Esmalt Velisele vanaema juurde, siis korraks Tallinnasse vanemate ja õepere juurde ning siis Raplasse Kadi pere juurde. Kui detsembri viimasel nädalal parajalt jahedasse kodusse  tagasi jõudsime, hakkasime valmistuma itaalia sõprade küllatulekuks. Järgmine nädal kulgeski Tartus kondamise, hea toidu ja tunne Eestimaad ringreisina. 

Pärast seda kui olime võtnud uue aasta Tartus vastu, otsustasime aasta esimesel päeval rentida elektriauto, et sellega natukene lähivaldades ringi vurada. Kuna ilm pakkus juba paari külmakraadi, sai selle autoga rohkem laadimispunktides oldud kui sõidetud, sest tuled ja vent võtsid suure osa akust. See-eest saime aga märksa rohkem avastada Põlvat ning restorani Pesa. Natukene jõudsime ka Taevaskojast ringi vaadata. Seejärel veetsime aasta teise päeva Narvas, mis oli narvalikult huvitav, aga samas ka natukene ehmatav. Narvast tagasisõit kujunes üpriski hirmsaks, sest meist taga pool istuvad mehed otsustasid ühel hetkel hakata bussis viina jooma ning sellele küüslauku peale hammustama. Kui Tartus väljusime oli värske õhk nii hea, justkui oleks mägedes. Järgmistel päevadel olime Tallinnas ning üsna pea läkski nende lend tagasi saapasäärele.

20. jaanuaril sain lõpuks mind juba pikalt piinanud mandlitest lahti, millest siiani toibun. Kuid enne seda jõudsin veel fotoringis kaks korda stuudios askeldada. Esimene kord katsetasime ringlastega lihtsalt stuudio võlusid ning suurem osa ajast istusin ise pildistavana toolil. Kui ringlastel sai isu täis, oli minu kord ning sealt pärineb ka viimane pilt Kadist.