Pirnipesa

Valmistun ettekandeks ning vaimustun uuesti kaamera olemusest. See on ju ainult läätsega must kast, mis projekteerib kogu objektiivi vaateväljas toimuva pimekastis paiknevale pildikandjale. Kui aga tagakaas avada ning tugev lambivalgus pimekambrisse suunata, joonistub läbi läätse peopessa pirni sisemus — pilt, mida palja silmaga oleks otse allikast valus vaadata. Üks maagiline riistapuu.

"Kui paned väikese kumera kristallklaasi augu ette, näed kohe kõiki asju selgemalt, rahulikke inimesi jalutamas, värve, rõivaid ja kõiki asju, justkui seisaksid nende kõrval; sa näed neid sellise naudinguga, et kord seda näinuna, ei saa sul selle imetlemisest kunagi küllalt." 

(Giovanni Battista della Porta. Magia Naturalis. 1589)

Koli kamber

Septembris oli Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseum remondi tõttu suletud. Söögituba ja peremehe kabinet said uue värvikihi ning elutuba muutus nendes ruumides olnud asjade asenduskoduks. Suur kappkell vaatas oma peegelduva sihverplaadiga tõtt peegliga, laudu ja kappe katsid vaagnad, tassid, kannud, lilled ning etturitena seisid rivis toolid. Kõige krooniks asjatasid selle vaatemängu keskel Friedrich ja Alexander, kes natukene turris sulgedega fotograafi mehkeldamist jälgisid.

Mõned pildid ootavad aga  oma aega ning kui pildistad endale, on hea jätta need natukene tuulduma või vahel ka käärima. Nende piltidega oli täpselt nii. Pooleteisekuise seismise järel jõudis lõpuks täna, Kastani tänaval jalutades, meel nende piltideni. Võibolla ei tahtnud ma septembris veel tunnistada säärase pimeduse tulekut ning lootsin veel päikese ja igaveste sügisvärvide võidukäiku. Täna kaevasin need aga välja, käärima polnud need läinud, kuid tuuldunud olid tõesti. Nagu ka linnakodaniku muuseumi toad, mis on nüüd korda seatud ning taas külastajate päralt, justkui remonti ning neid tarbeasjade siluette poleks kunagi olnudki.

Kuldkollased lehed

Tartu on täitunud kuldkollaste läbipaistvate lehtedega.

Keibu laht

Ideaalne hommikune kosutus pärast rattamatka Noarootsis ning ööd telgis.

10. august 2015

Kui naabrid panevad tuled põlema...

...on puud valged.

Pärn

Suur pärn seisab Kuusiku mõisa ees. Nii suur, et selle oksad moodustavad justkui kõlakoja ning selle all seistes ei kuule kolm inimest mitte midagi muud kui tihedat suminat. Seda, kuidas iga õie juures askeldab üks mesilind, oksalt oksale lennates. Selle suure pärna alla seismine oli justkui tuhande viiuli soolo kuulamine, mis kõik suutsid ilma harjutamata segamatult harmoonias mängida. Paar päeva hiljem sumiseb see pala ikka veel peas ning ei kavatsegi sealt veel lahkuda.

Käisin metsas

Prima Vista 2015

Hannes Varblase luuleplaadi „Kõikide üksilduste ajal“ esitlus

Kohtumine saksa kirjaniku David Wagneriga TÜ raamatukogu konverentsisaalis

Prima Vista avamine Tartu Loodusmaja pargis

Prima Vista avamine Tartu Loodusmaja pargis

Prima Vista avamine Tartu Loodusmaja pargis

Prima Vista avamine Tartu Loodusmaja pargis

Vestlusõhtu „Minu maastikud: kohti endas ja ümbruses“ Arhiivis

Vestlusõhtu „Minu maastikud: kohti endas ja ümbruses“ Arhiivis

Linnapea vastuvõtt (linnapea kohtub Eduard Uspenskiga)

Tarslämmi finaal Arhiivis

Tarslämmi finaal Arhiivis

Tarslämmi finaal Arhiivis

Tarslämmi finaal Arhiivis

Tarslämmi finaal Arhiivis

Kadri Tüüri ja Ene-Reet Sooviku seminar „Biosemiootiline kriitika“

Kirjandusõhtu „Suur küüslauk“ Arhiivis

Kirjandusõhtu „Suur küüslauk“ Arhiivis

Kirjandusõhtu „Suur küüslauk“ Arhiivis

Vabaõhukino Pargiraamatukogu platsil: Kinobuss Katrin ja Andres Maimiku mängufilmiga “Kirsitubakas”

Valdur Mikita Põlva Keskraamatukogus

Häppening Jakob Hurda pargi tiigil

Maarja Pärtna ja Riho Kall Põlva Undergroundis

Bankett Põlvas

Kevad ei tule ilma kirjandusfestivalideta. Sel aastal täitus mul viies aasta Prima Vista fotograafina. Programm oli tihe ning sattusin esimest korda pildistama ka partnerlinna. Las pildid räägivad ise enda eest :)

Head pinhole'i päeva!

Täna on  rahvusvaheline pinhole’i päev. Pinhole ehk nõelaauk tähendab, et objektiiv, mis tavapäraselt on keerukas läätsede konstruktsioon, asendatakse imepisikese auguga. See auk filmi või sensori ees töötab samal põhimõttel kui lääts, kuid pilt on märkimisväärselt udusem ning kuna augu valguse läbilaskevõime on selle väiksuse tõttu väike, venib säriaeg pikemaks kui tavalise läätsega objektiivi puhul.  Kuigi tegemist on uduse ning pikka säritust nõudva menetlusega, peidab see endas võlu, mis paneb mind igal aastal uuesti nõela välja otsima ning endale uut pinhole kaamerat ehitama. Üks põhjus on kindlasti see, et selle puhul on tegemist kõige lihtsama ja vanima vormiga kogeda fotograafia imet ehk seda kuidas sünnib fotokujutis, olgu talletajaks silm, film või sensor.

Neli aastat tagasi hakkasin suurt huvi tundma camera obscura’de ehk pimekambrite vastu, kus tuba isoleeritakse täielikult valgusest ning akent katva materjali sisse tehakse üks väikene auk, mis on umbes 2-4 sentimeetrine (mida suurem ruum seda suurem auk). Kui silmad on harjunud, on näha kuidas väljas toimuv projekteerub pöördkujutisena toa seintele. Inimesed jalutavad laes ning rohelised puud õõtsuvad uksel. Meisterdasin neid nii koju kui ka muuseumidesse (näitusele "Re[aal]produktsioon" ja linnakodaniku muuseumisse) ning ei ole nende vaimustusest veel siiani üle saanud.

Pinhole kaamera on nende pimekambrite miniatuursem versioon, sest on ju ka kaamera üks pimekamber, kuhu on pöördkujutise jäädvustamiseks asetatud salvestav film või sensor.  Pinhole’i päev ongi seepärast üks tore päev, et tuletatakse meelde seda kui lihtne fotograafia tegelikult on. Sel päeval võib unustada hetkeks teravad ja ideaalse värviülekandega objektiivid ning võtta aega, et meisterdada endale oma kaamera või objektiiv. Näiteks võib kaamera teha ühest plekkpurgist: tarvis on vaid natukene filmi, ühte plekkpurki, nõela, teipi ja natukene pappi ning kaamera ongi valmis. Kellel on huvi võib vaadata õpetust Kodakilt, kus on ära toodud ka säritusajad erinevate filmidega pildistamisel.

Pinhole puhul meeldib mulle endale siduda omavahel vana ja uut ehk pinhole fotograafia ja digikaamera.  Vahel on mõnus võtta üliterava pildiga 5d ning panna sinna ette objektiiv, mille valmistamine võtab aega alla poole tunni. Tarvis läheb vaid kaamera kerekorki, puuri, natukene plekki ja teipi ning loomulikult nõelteravat nõela. Pildid, mida selle kodutöökojas toodetud objektiiviga jäädvustan, on uduselt unenäolised, kuid ometi nii võluvad, et selle ikka ja jälle oma tavaobjektiivide kõrval välja minnes kaasa haaran.