Suur pärn seisab Kuusiku mõisa ees. Nii suur, et selle oksad moodustavad justkui kõlakoja ning selle all seistes ei kuule kolm inimest mitte midagi muud kui tihedat suminat. Seda, kuidas iga õie juures askeldab üks mesilind, oksalt oksale lennates. Selle suure pärna alla seismine oli justkui tuhande viiuli soolo kuulamine, mis kõik suutsid ilma harjutamata segamatult harmoonias mängida. Paar päeva hiljem sumiseb see pala ikka veel peas ning ei kavatsegi sealt veel lahkuda.
