Kevadine, eriti aprillikuine, taevas sümpatiseerib mind alati. Tugevad pilvemassiivid ja meeletu värvidemäng pakub sellist vaatepilti, mida muidu näeb vaid kinolinal, õudustäratavates fantaasiafilmides. Aprilli lõpus olen ka varem taolisi kaadreid saanud, mis ülesvõetud nii Tartus kui ka Tallinnas (pilt Tallinnast jõudis ainult veebiavarustesse pikka aega pärast oma sündi). Olgu see lörtsine märts vastik ja 60kraadine temperatuurikõikumine hirmus, kuid see, et iga nädal, iga päev muutuvad värvid ja valgus nii kiiresti, et kui need maha magada, kohtud nendega alles kaheteist kuu pärast, on see, mis teeb elu siinkandis eriti põnevaks.
Tahad taevast pildistada, veeda palju aega looduses. Kaitseväe noorteaeg möödus suures osas värskes õhus ja selle ajaga nägin taimi, putukaid, loomi-linde, keda ma varem polnud oma silmaga näinud. Samuti oli taevaga - ma ei teadnud, et sellist sorti pilved üldse võimalikud on - erinev struktuur, erinevad värvitoonid. Päris tihti oleks tahtnud kaamera rakmetest välja tõmmata ja neid olukordi jäädvustada.
VastaKustutaEga mind muidu taevas väga pildistamise mõttes ei köida, kuid millegipärast aprillis kipun seda märksa rohkem jälgima. Seda usun kindlasti, et kui viibid looduses palju ja kui on veel aega seal rahulikult ringi vaadata õpid märkama asju mida muidu ei märkaks. Sama asi on tegelikult linnas. Kus vahel jalutavad ringi sellised olevused, keda arvaksid kohata ainult sügavas põlismetsas.
VastaKustuta