Saksamaa on mulle juba lapsest peale tundunud metsiku maana. Mustade metsadega maa, kus elavad siiani edasi juba pisipõnnina kuuldud vendade Grimmide muinasjutud. See kujutlus elavnes taas, kui sattusin bakalaureusetudengina Albrecht Düreri maastiku kujutamisest proseminari tööd kirjutama. Albrecht Düreri mustad tihedad metsad on just need samad, mida olin kohanud muinasjuttudes, näiteks see mets, mida Dürer oma “Aadama ja Eva” taustal kujutab. Aadam ja Eva oleks justkui TÜ kunstimuuseumi pompeistiilis seinte vahelt välja hüpanud skulptuurid, kuid metsad on ikka need Schwarzwaldi sünged laaned. Kuigi olin Kadit igatsedes Freiburgi ning linna ümbritsevat piirkonda läbi Google tänavavaate ning sadade turistipiltide vaadanud, oli siia tulles ikkagi sees see väikene mõte, et äkki siin on see maastik, mida saksa rahvusromantikutest mõjutatuna olin Saksamaaga seostanud?
Lõuna-Saksamaa võttiski mind just taolisena vastu nagu arvasin, küll aga natukene metomorfeerunud kujul. Lihtsalt inimtegevuse järel on siinne metsik loodus võtnud uue kuju, kuid paljuski säilitanud oma algse sünge ürgsuse. Freiburg asubki Schwarzwaldi mäestiku läänepoolsel serval ning linn on ümbritsetud nende müütiliste mustade metsadega. Linn ise on aga ümbritsevate mägede tõttu Y või pigem X-i kujuline, sest see on saanud laieneda ainult mägede vahelises orgus. Üks Freiburgi veerel paiknev linnaosa, mis minu arvates meeletult hästi linna metsikust iseloomustab, on Vauban.- kunagine prantsuse sõjaväe baas, millest nüüd on saanud tõeline ökoküla. Linnaosa hakati ehitama 1990ndate keskel ning pea kõikide majade puhul on arvesse võetud võimalikult vähest energiakulu ning võimalust toota ise elektrit. Nii on kõigil majadel katusel päikesepaneelid (k.a. parkimismaja ning mõned tänavapostid) ning mitmed neist suudavad isegi päikesepaistelistel perioodidel elektritootmisega plussi jääda ning ülejääva elektri linnale müüa. Pikemalt saablugeda selle kohta päris asjalikust Vaubani Vikipeedia artiklist. Ma prooviksin siin kirjeldada hoopis enda emotsioone, mis mul pooleteise nädalaga on siin rohelinnajaos tekkinud.
Esimese asjana peaksin mainima muidugi kuumust, millest olen natukene šokeeritud. 36 kraadi varjus on parasvöötmelise noormehe jaoks natukene palju. 2-3 nädalaga pidi sellega aga ära harjuma, nii et äkki järgmine nädal tunnen ennast nagu tõeline lõunasaksamaalane ning kodumaale jõuedes värisen nagu haavaleht sealsesse “sooja” suvesse naastes. Selle kõrvalpõike puhul on aga tähtsam linn iseenesest. Vauban töötab suvel kuumusega hästi ning esimesel pildil oleval maja esimesel korrusel paikneb jäätisekohvik, mis on avatud kuni üheteistkümeni õhtul. Veel hilistel õhtutundidel saab tänavatel näha paare, kes vaikselt käsikäes ringi jalutavad ning kuumale lohutust pakkuvat jäätist söövad (muidugi oleme Kadiga aidanud seda pilti rikastada ka enda taoliste jalutuskäikudega).
...ning silma jäävad aiad, mis eestlaste mõistes oleks suisa hoolitsemata! Keskmine Eesti aiapidaja kisuks vist siinsetest aedadest vähemalt 75% üles ning ülejäänu laseks igaks juhuks Roundupiga üle, ise veel öeldes, et "tead küll, noh, et umbrohtu ei tekiks". Siin on see kõik aga vastupidine. Aiad on mõnusalt metsikud, kuid kõige selle metsikuse keskel valitseb kord. Ükski Vaubani rohulible või naadilaadne ollus ei ole liiast vaid pigem täiendab seda. Aiad on metsikud, kuid selles peitubki nende võlu ja kord. Vauban pidavat silma paistma veel väheste autoomanike arvu tõttu., Peamiseks liiklusvahendiks...
...on siin ikkagi jalgratas ning tramm. Eriti lõbus on vaadata viie-kuue vahel õhtul valgusfoori taga seisvaid jalgrattureid, kes kõik Vaubani ning Merzhauseni (kohe Freiburgi külje all paiknev väike eeslinnake) poole vuravad ning nende taga seismas mõned üksikud autod. Autoliiklus on siin aga parajalt tihe, kuid peamagistraalidel ning Vaubani puhul on selleks peamiselt Merzhauseni tänav ning veel mõned kõrvaltänavad.
Vaubani elanikud saaks jaotada tugevalt üldistades kolmeks: jõukamad rohelist elustiili viljelevad inimesed; tudengid, kes elavad siinses üliõpilaskülas ning tõelised hipid. Viimast kahte gruppi võite näha kohe kesklinna poolt Vaubani sisse sõites. Esmalt on paremat kätt üliõpilasküla ning kohe seejärel suurte isetehtud puuhüttidega, värviliste aedade ning autode/treileritega hipiküla. Viimase kahe pildi peal näetegi kahte sellist ning Kadit, kes rahuoleva näoga kollasest autost eemale jalutab, sest sai sealt ühe parajalt hea pildi :)
Natuke edasi jalutades viib majade vahelt äkitselt läbi taoline metsik rada ning mõned sammud veel edasi ootab ees sarnaselt metsik mänguväljak koos avaliku kaevuga.
Taolisi kaevusid paikneb linnas veelgi ning vanalinnas on purskaevudelaadsed veekohad, mis kunagi olid mõeldud samuti avalikuks veevõtuks. Pole veel julgenud sealt tuleva vee joogikõlbulikkus proovile panna. Arvan ikkagi, et tegu on puhta joogiveega, sest pole kuskil näinud eht saksalikke silte, et see vesi võib mingit mürgitust tekitada.
Vaubanis ringi jalutades jääb silma, et seal on väga selgelt paika pandud autode seisus selles linnajaos. Maksimaalselt on lubatud sõita 30 km/h, kuid paljudes kohtades ilutseb ka 20 km/h piirang. Minu arvates on see igati hea idee ning teretan seda otsust ka Karlovas. Autode müra on siin nii minimaalne, et kui Freiburgist välja viiv tee nii lähedal ei oleks unustaksin vist täiesti ära, et autod mingit segavat heli teevad.
Vaubani võlu seisneb ka selles, missugune mõnus paik selle külje all asub. Natukene eemale jalutades ületame jõe ning meist paremale jääb üle Vaubani kõrguv Schönberg. Mägi mille otsa ronides pidi linn eriti ilus (schön) välja nägema, seepärast ka säärane nimi. Jõgi on vaid oma põlveni ulatuva ning jaheda veega veel üks hea paik, kus kuumal suvepäeval mõnusasti jalutada saab.
Üldiselt lummabki mind Freiburgi juures see, kuidas siin lastakse inimesel ja loodusel koos eksisteerida. Looduse pealetungimine tekitab siin täpselt sellise tunde, et kui asfaltisse peaks tekkima kasvõi väiksemgi pragu on järgmisel hetkel sealt välja kasvamas üks suur ja võimas põõsas või puu. Teed on siin, aga korralikud ning taoliseid pragusid väga palju ei näe. Selgelt on paika pandud piirid, kus vaba loodus saab julgelt eksisteerida ning kus inimene.
