Esimene fotopolümeertehnikas tehtud pilt

Esimene tõmmis, mis jäi paberi märguse tõttu plaadi külge natukene kinni ja jättis allosasse väikesed lahtirebimisjooned. Järgmised tulid juba märksa paremad.

Laupäeval tegin oma esimese intaglio-type'i ehk fotopolümeertehnikas pildi, mille tegemisest olen unistanud juba peaaegu aasta. See sai võimalikuks tänu Trükimuuseumile, kes võttis vaevaks taolist töötuba korraldada. Meister Kalju Küti juhendamisel saime esimesel korral teoreetilise ülevaate tehnika kujunemisest ja tehnikast endast ning kaks nädalat hiljem asusime plaati ette valmistama ja trükkima. Esimene tõmmis läks arvatavasti paberi märguse tõttu natukene nihu, aga järgmistega sai rohkem katsetada ja tulid juba märksa paremad (minu algaja silma järgi). Foto valik ise oli selle tehnika jaoks natukene halb ja järgmine kord tahaksin proovida midagi mitte nii säbrulist kui hall krohv ja asfalt. Hasart uuesti proovida on aga suur ning Trükimuuseumi vahendusel on see ka olemas, mis on eriti tore. Nüüd käin avatud silmadega ringi otsides järgmiseks intaglio-type'iks trükimaterjali, 

Foto on ülekandelehelt fotopolümeerkilega kaetud pleksiklaasile kantud ning ootab nüüd plaadi parajaks lõikamist ja seejärel juba värviga katmist. 

Tõmmis, trükiplaat (valge paber taustaks) ja foto ülekandeleht (samuti valge paber taustaks)

Uks

Näen seda graraažiust peaaegu iga päev, kuid ei ole kunagi seisatanud, et seda pildistada. Ühel hommikul oli tükike penoplasti sellelt mosaiikukselt kukkunud. Jäin seisma ja paar päeva hiljem naasesin kaamera ja statiiviga. 

Pime tuba ja auk seinas

Täna hommikul ärkasin fotol. Nimelt tegin eile õhtul oma magamistoast camera obscura. Tarvis oli lihtsalt aknad korralikult kinni teipida ja õigesse kohta auk teha ning sinna lääts peale panna. Hommikul avanes mulle seesugune pilt. Esmalt nägi silm ahju ja ukse peal liikuvaid rohelisi puid ja seejärel üle tee asuvat maja. Elamus hakkas tegelikult juba öösel, kuna pilt on kuvatud seintele pöördkujutisena, oli kõik maja ees toimuv laes. Tore oli vaadata, kuidas 20sentimeetrised autod sõitsid mööda lage ühest nurgast teise.

Nädal täis kirjandust

 

Prima Vista nädal saigi alguse. Minu jaoks algas see esmaspäeval kell 19.00 alanud Wolf Biermanni kontserdiga "Kes ohtu pelgab, saab ses hukka", mis toimus Tartu Uues Teatris. Kontserdi ajal pildistada ei võinud, kuid enne ja pärast küll. Seetõttu ka ainult üks foto Biermannist laval. 

Rohkem fotosid on näha Flickris. 

Kevadine taevas

Kevadine, eriti aprillikuine, taevas sümpatiseerib mind alati. Tugevad pilvemassiivid ja meeletu värvidemäng pakub sellist vaatepilti, mida muidu näeb vaid kinolinal, õudustäratavates fantaasiafilmides. Aprilli lõpus olen ka varem taolisi kaadreid saanud, mis ülesvõetud nii Tartus kui ka Tallinnas (pilt Tallinnast jõudis ainult veebiavarustesse pikka aega pärast oma sündi). Olgu see lörtsine märts vastik ja 60kraadine temperatuurikõikumine hirmus, kuid see, et iga nädal, iga päev muutuvad värvid ja valgus nii kiiresti, et kui need maha magada, kohtud nendega alles kaheteist kuu pärast, on see, mis teeb elu siinkandis eriti põnevaks.