Koli kamber

Septembris oli Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseum remondi tõttu suletud. Söögituba ja peremehe kabinet said uue värvikihi ning elutuba muutus nendes ruumides olnud asjade asenduskoduks. Suur kappkell vaatas oma peegelduva sihverplaadiga tõtt peegliga, laudu ja kappe katsid vaagnad, tassid, kannud, lilled ning etturitena seisid rivis toolid. Kõige krooniks asjatasid selle vaatemängu keskel Friedrich ja Alexander, kes natukene turris sulgedega fotograafi mehkeldamist jälgisid.

Mõned pildid ootavad aga  oma aega ning kui pildistad endale, on hea jätta need natukene tuulduma või vahel ka käärima. Nende piltidega oli täpselt nii. Pooleteisekuise seismise järel jõudis lõpuks täna, Kastani tänaval jalutades, meel nende piltideni. Võibolla ei tahtnud ma septembris veel tunnistada säärase pimeduse tulekut ning lootsin veel päikese ja igaveste sügisvärvide võidukäiku. Täna kaevasin need aga välja, käärima polnud need läinud, kuid tuuldunud olid tõesti. Nagu ka linnakodaniku muuseumi toad, mis on nüüd korda seatud ning taas külastajate päralt, justkui remonti ning neid tarbeasjade siluette poleks kunagi olnudki.

Kuldkollased lehed

Tartu on täitunud kuldkollaste läbipaistvate lehtedega.

Keibu laht

Ideaalne hommikune kosutus pärast rattamatka Noarootsis ning ööd telgis.

10. august 2015

Kui naabrid panevad tuled põlema...

...on puud valged.

Pärn

Suur pärn seisab Kuusiku mõisa ees. Nii suur, et selle oksad moodustavad justkui kõlakoja ning selle all seistes ei kuule kolm inimest mitte midagi muud kui tihedat suminat. Seda, kuidas iga õie juures askeldab üks mesilind, oksalt oksale lennates. Selle suure pärna alla seismine oli justkui tuhande viiuli soolo kuulamine, mis kõik suutsid ilma harjutamata segamatult harmoonias mängida. Paar päeva hiljem sumiseb see pala ikka veel peas ning ei kavatsegi sealt veel lahkuda.