Head pinhole'i päeva!

Täna on  rahvusvaheline pinhole’i päev. Pinhole ehk nõelaauk tähendab, et objektiiv, mis tavapäraselt on keerukas läätsede konstruktsioon, asendatakse imepisikese auguga. See auk filmi või sensori ees töötab samal põhimõttel kui lääts, kuid pilt on märkimisväärselt udusem ning kuna augu valguse läbilaskevõime on selle väiksuse tõttu väike, venib säriaeg pikemaks kui tavalise läätsega objektiivi puhul.  Kuigi tegemist on uduse ning pikka säritust nõudva menetlusega, peidab see endas võlu, mis paneb mind igal aastal uuesti nõela välja otsima ning endale uut pinhole kaamerat ehitama. Üks põhjus on kindlasti see, et selle puhul on tegemist kõige lihtsama ja vanima vormiga kogeda fotograafia imet ehk seda kuidas sünnib fotokujutis, olgu talletajaks silm, film või sensor.

Neli aastat tagasi hakkasin suurt huvi tundma camera obscura’de ehk pimekambrite vastu, kus tuba isoleeritakse täielikult valgusest ning akent katva materjali sisse tehakse üks väikene auk, mis on umbes 2-4 sentimeetrine (mida suurem ruum seda suurem auk). Kui silmad on harjunud, on näha kuidas väljas toimuv projekteerub pöördkujutisena toa seintele. Inimesed jalutavad laes ning rohelised puud õõtsuvad uksel. Meisterdasin neid nii koju kui ka muuseumidesse (näitusele "Re[aal]produktsioon" ja linnakodaniku muuseumisse) ning ei ole nende vaimustusest veel siiani üle saanud.

Pinhole kaamera on nende pimekambrite miniatuursem versioon, sest on ju ka kaamera üks pimekamber, kuhu on pöördkujutise jäädvustamiseks asetatud salvestav film või sensor.  Pinhole’i päev ongi seepärast üks tore päev, et tuletatakse meelde seda kui lihtne fotograafia tegelikult on. Sel päeval võib unustada hetkeks teravad ja ideaalse värviülekandega objektiivid ning võtta aega, et meisterdada endale oma kaamera või objektiiv. Näiteks võib kaamera teha ühest plekkpurgist: tarvis on vaid natukene filmi, ühte plekkpurki, nõela, teipi ja natukene pappi ning kaamera ongi valmis. Kellel on huvi võib vaadata õpetust Kodakilt, kus on ära toodud ka säritusajad erinevate filmidega pildistamisel.

Pinhole puhul meeldib mulle endale siduda omavahel vana ja uut ehk pinhole fotograafia ja digikaamera.  Vahel on mõnus võtta üliterava pildiga 5d ning panna sinna ette objektiiv, mille valmistamine võtab aega alla poole tunni. Tarvis läheb vaid kaamera kerekorki, puuri, natukene plekki ja teipi ning loomulikult nõelteravat nõela. Pildid, mida selle kodutöökojas toodetud objektiiviga jäädvustan, on uduselt unenäolised, kuid ometi nii võluvad, et selle ikka ja jälle oma tavaobjektiivide kõrval välja minnes kaasa haaran.

Eveline von Maydelli käärlõikeid vaatamas

Thomas Mann kirjutuslaua taga

Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseumis

Kevad

Täna hommikul ärgates ja kuuride poole vaadates pimestas mind valusalt pikk valge lumetripp. Alles mõned päevad tagasi avasime Kadiga pidulikult meie rattahooaja (kuigi ma ise olen rattaga sõitnud juba veebruarist alates) ja nüüd järsku oli maa jälle rohe-musta-valge kirju. Kuid samas — selles kevade ja talve vaheldumises peitub ka oma põnevus, sest välja minnes ei tea kunagi, kas tarvilikuks osutuvad käpikud või lühikesed püksid.

Livorno

Eelmise aasta viimastel päevadel lendasime Kadiga Toskaana kauni päikese alla. Itaallaste kurvastuseks võtsime kingitusena ka natukene enda ilma kaasa. See tähendas, et Livorno, kus mõnikord on jaanuaris vesi põhjamaalastele supluskõlbulik, kahvatus üheks päevaks koletu kahe miinuskraadi ees. Niisiis olid tol õhtul rannad itaalia talisuplejatest puhtad ning meri kargelt rahulik. Täpselt nii rahulik, et rannas ringi jalutades sai ennastunustavalt ilusaid kontrastseid kive ning roosakas-oranži päikeseloojangut vaadata. Pildistasin selle pildi mõned minutid enne päikese täielikku horisondi taha kadumist. Eile ilmutusvannis seda uuesti nähes vaimustusin sellest veelgi rohkem…

Päästekeskuse hoone Tartu piiril

Tartu piiri lähedal avati eelmise aasta lõpus uus Pääste- ja Häirekeskuse ühine hoone. Maja ehitaja fotograafina sain huvitava võimaluse seda põhjalikult pildistada. Piltidest jäi mulle kõige rohkem meelde mõlkuma see ülal paiknev kaader. Pärast bussiga Annelinna kollasest kumast läbi sõitmist tundus kohale jõudmine justkui selgele külmale saarele maabumine. Kui maja katusest üle vaadates paistab kollane ning paks valgus, siis keskuse küljes ning selle ümber on külma ning selge valgusega LED-lampide helendus. Need lambid koos värske lume ja  krõbedate miinuskraadidega, tundusid tol õhtul eriti karge ning selgena. Jalutasin ümber maja ning nägin kolme puud sinakashalli betooni taustal. Seisin ja vaatasin seda, kuidas külm valgus peegeldub seintelt lumele ja tagasi ning märksasin, et minu kaamera silm ei ole ainus, mis seda hetke jäädvustab.