Helsingis

Märtsi viimasel nädalavahetusel käisime Helsingis Hedil külas. Kokkuvõtlikult võib öeda nii, et meri oli sinine, kohvikus Regatta on head kaneelisaiad ja veel paremad karjala pirukad, kuid lahja kohv (mis on vist Soome eripära), ägeda pargi merepoolses otsas on lahe purre ja kõige odavamad magamismatid ei ole eriti mugavad.

Kuidas seletada Tartut talvitunud kapsale

…ehk kuidas me kapsa-hakkliha hautist tegime.

Vihmane..

Itaalia hurdad

Jaanuaris pildistasime fotoringiga stuudios kolme itaalia hurta. Nende puhul oli tegemist väga huvitavate modellidega. Olen küll varem koeri ja ka kasse pildistanud, kuid nende puhul oli tegemist täieliku pildistamiselamusega. Koerad olid nii soliidsed ja väärikad ning justkui sündinud poseerijateks. Kui esimene tegelane foonile lamas, teadsin juba ette, et ebaõnnestunud pilte tol päeval palju ei tule.


Aitäh Vincentile, Tottele, Boscole ning nende omanikele Katrinile ja Paavole.

Vorm vs kontseptsioon

Esmaspäeval, kolm nädalat tagasi vabanesin mind juba pikalt piinanud põletikus mandlitest. Kui operatsioon oli möödas ning valuvaigisti sees, haaras mind meeletu isu pitsa järele. Suurt rolli võis selle juures muidugi mängida see, et mu palati aknast paistis üks pitsakoht. Kuid pitsa isu oli midagi, mis  kummitas mind 20. jaanuari hommikust kuni tänaseni. Kurgu õrnuse tõttu ei tohtinud ma aga nende nädalate jooksul pitsa söömise peale mõeldagi. Seetõttu tuli meelde tuletada kõik road, mis on vähegi pehmema koostisega või mis sobisid blenderdamiseks. Selle kolme nädala jooksul õppisin ma kahte asja. Esiteks ära blenderda kõike, mis muidu maitseb, sest  näiteks esimesel pildil kujutatud blenderdatud kanapasta puder maitses olenemata ülimalt heast kontseptsioonist jubedalt, sest vorm jäi ikkagi pudruks. Teiseks, et isu millegi järgi võib kesta senikaua kui oled selle lõpuks kätte saanud ning tänasega lõppes minu meeletu isu pitsa järele.