Freiburgis II - inimesed ja rattad

Olen taas tagasi Freiburgis, mis tähendab, et oleks viimane aeg teha postitus eelmise Freiburgis käigu kohta, mis mai lõpus aset leidis. Tegin küll juba poolteist kuud tagasi ära esimese selleteemalise postituse, kuid esimesele järgneb alati ka teine ning praegusel juhul ehk ka kolmas, mis peaks ka uut siin viibimist näitama. Jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ehk jalutuskäigust Freiburgi kesklinna ääres kõrguvale Schlossbergile. Nendel piltidel olime juba tagasiteel alla, aga ilusaid vaateid jagus igal sammul. Mulle nii meeldis see värav, mis ei viinud justkui kusagile. See pakkus küll võimalust astuda kellegi viinamarja istandusse, kuid väga suurel kallakul, mistõttu otsutasime läbi selle astumist vältida (seda otsust võimendas samuti see, et viinamarjad olid veel toored).

Mõned meetrid eemal vaatas üks üksik kauboi kaugusesse. Kas oli ta siia "metsikusse läände" ära eksinud ning tundis sellepärast kurbust või soovis ta lihtsalt nagu meiegi nende mägede ilu nautida — see jäi meile saladuseks. Pilt, mille temast sain, meeldib mulle aga väga ning seetõttu tänan teda suuresti.

Eelmises postituses mainisin, et plaanime järgmisel päeval Strasbourgi minna ning see sai ka tõeks. Selle aasta Lääne ja Lõuna-Euroopa kevadele omaselt oli seal meeletult külm. Minu kevad-sügisjope, mis mulle Eestimaa kargetel kevadetel ikka soojust on pakkunud, ei suutnud siiski kargele lõunapoolsemale Euroopale vastu hakata. Täpselt nii nagu on ülevaloleval fotol näha külmetavat ameerika paari, külmetasime ka meie Kadiga rõske linna tänavatel. Strasbourgi katedraal oli võimas. Olles sellega kunstiajaloo õpingute jooksul ning Google Streetview vahendusel tutvunud, pidin taas nentima, et ülespildistus, kirjeldus ja virtuaalne vaade ei paku ikkagi sellist ülevaadet, millise emotsiooniga kirik mind tegelikult tervitas. Esiteks kõrgub see üle linna juba kaugelt, mistõttu on hea võtta koheselt kõige õigem suund. Teiseks tekitasid selle vitraažid ning võimsad võlvid väga pisikese tegelase tunde. Istusime seal päris kaua ning kui iPadiga pildistavatest turistidest kõrini, sai asusime hea kohviku otsingule.

Need märgid meeldivad mulle igas linnas. Freiburgis on tihtilugu teedel kaks rada, laiem jalgratastele ning kitsam autodele. Nii et kui keegi juhtub Hummer H1-ga siin linnas ringi sõitma, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saab — jalgratastel on selge eesõigus.

Jalgratastega see lugu veel ei lõppe, sest sellist pilti nagu üleval paikneval fotol nägin väga mitmel korral. Paistis, et selline liiklemine on Strasbourgis tavaline. Mäletan ka ise, et teismelisena jalgrattaid ehitades sai mitmel korral sõbra või nõbu juurest mõne rattaga nii koju sõidetud, kuid selles linnas olid sellised transportöörid väga tihe vaatepilt. Võibolla soovitakse nii autodele märku anda, et ka meie võime neljarattalised olla..

...või kolmerattalised. Ehk jõudsime ilusasti Freiburgi tagasi ning läksime Wiehresse jalutama. Nägin üht naist sellise rattalaadse masinaga juba varem Freiburgis ringi vudivat, kuid kunagi ei jõudnud sellest pilti teha. Wiehres jalutades aga märkasin seda taas ning siin see on. Saksamaal olles olen märganud igasuguseid rattalaadseid asju ringi sõitvat. Mis on eriti tore, sest paistab, et paljudel on siin erinevate tegevuste jaoks erinev ratas.

Freiburgis olles sain teada veel ühe imeliku tõsiasja, mis Saksamaal tavaline. Kui midagi toimub, ei helista keegi teineteisele vaid sõnumineeritakse. Siin saimegi teada, et teises üliõpilaskülas toimub Bayerni ja Dortmundi meistriteliiga mängu vaatamine. Kui kohale jõudsime, ootas meid ees saalitäis rahvast ning saime veel kohad baarileti ees põrandal. Saali ees kisasid entusiastlikud Dortmundi fännid, kes iga kord hõiskasid, kui keegi nende lemmikvõistkonnast pallile jaole said. Kahjuks ei olnud nende hõisetest aga kasu, kuna poolteist tundi hiljem pidid nad nentima vastasmeeskonna võitu.

Viimasel päeval jalutasin linna peal. Kadi oli õhtuni loengutes ning mul ideaalne aeg üksi linna uudistada. Loodan, et need pildid räägivad enda eest ise...

Ervin

Plaanisin juba pikalt Erviniga pildistama minemist. Temal oli uus basskitarr ning minul soov pildistada. Mõned nädalad tagasi võtsimegi suuna Elva külje all paiknevasse metsa. Nüüd, mil sess on läbi ja kõik vahepeal toimunud pildistamised läbi vaadatud, saan hakata neid siin vaikselt jagama. Esmalt Ervin ja siis juba pikale veninud Freiburg II ja midagi veel..

Pilt sessirindelt!

Sel kevadel on blogipostituste tegemine muutunud kuidagi eriti raskeks. Kooli ja tööga askeldades on postituse tegemise aeg justkui arutu luksus. Eriti veel viimase kahe kuu jooksul, kui essee tähtajad koputavad igal sammul õlale ning muud kohustused nõuavad kisendades sama palju tähelepanu. Jälgin vahel kui palju inimesi mu blogi külastab ning viimase kuu jooksul olen tundnud ohtrat süütunnet, sest vaatajaid jätkub hulgaliselt ka siis, kui olen blogijana halb võõrustaja olnud. Ülehomme on viimase essee tähtaeg ning siis olen taas teiega. Jagan siis mitme vahepeal toimunud pildistamise huvitavaid seeriad ning ühte neist luban teile kindlasti näidata veel enne jaanikuu lõppu! 

Seniks aga üks pilt sessirindelt – hunniku raamatute, kohvitassi ja viimase kolme kommiga.

Freiburgis I

Kui planeerisin Kadile Freiburgi külla tulemist, uitasid mu mõtted soojal Lõuna-Saksamaal. Maal, kus pikaks kasvanud soeng jätab silmapilkselt pooleaastase jälje minu kaunile laubale ning kuhu pikad püksid tuleb kaasa võtta ainuüksi moe pärast. Ilmal olid aga hoopis teised plaanid. Juba Frankfurdis ootas mind ees 13 kraadi ning pidevalt kestev vihmasabin ning Freiburg teretas mind sarnaselt. Poeetiliselt ilmus minu ja Kadi kohtumisel päike pilveservalt välja, kuid võitlus valguse eest ei jõudnud soovitud tulemuseni. Niisiis olen kolm päeva saanud nautida vihmast ning täna isegi 8kraadist "Saksamaa kõige soojemat linna". Kuid kui aus olla, on see maastikufotograafia poolest üks huvitavamaid aegu. Pilved on mägedele nii lähedal ning nende tõttu on valgus eriti dramaatiline, pakkudes eriliselt tugevat kontrastsusemängu. Mägilinnake oleks justkui suurte hiiglaste pilgu all, kes linnale alatihti suuri vihmavalinguid peale viskavad. Homme külastame Strasbourgi. Ootan juba selle nägemist, kuidas sealne ilm linnavaadetega mängib.

Düsseldorf

Reisimine on minu jaoks alati olnud midagi sellist, mida ootan pikisilmi. Lennujaamas lennu ootamine ja ärevus, et "Ega lend hiljaks ei jää kuna bussipiletid on juba ostetud" on meeliülendavalt mõnus tunne. Sel  korral sain seda ärevust Düsseldorfis kogeda. Selline sihtkoht sai valitud just seetõttu, kuna see oli kõige odavam koht, kus meil Kadiga oleks võimalik kokku saada. Nimelt on Kadi hetkel Freiburgis välissemestril (tema tegemistest saab lugeda siin) ning kuna nädalavahetus on lühike, siis sinna jõudmiseks ei tahtnud me poolt koos olemise aega ära raisata. Seetõttu ka Düsseldorf ehk minu poolt odavad Ryanairi piletid ja Kadi poolt 7 tundi odavat bussisõitu, säästuhotell ning ebaõiglaselt odav vein!

Lennuk viis mind Düsseldorfi lähistel asuvasse Weeze lennujaama, mis oli linnast tunnise sõidu kaugusel. Bussijuht oli mõnusalt muhe tüüp ning naeris sõbralikult kui temalt puises saksa keeles "Bitte eine Fahrkarte zu Düsseldorf" küsisin. Mõnusasti bussis istudes ei saanud ma naeru pidamata jätta, kui nägin bussijuhi kohal, teleri kõrval mobiili keelavat silti. Loodan siiralt, et selle mõte oli keelata bussijuhil sõidu ajal rääkida, aga mine neid lääneeurooplasi tea. Koheselt meenus seik Viivi Luige "Varjuteatrist", kus itaallasest ekspert soovitas neil arvutist vabaneda, et maja enam ei väriseks. 

Mobiiltelefoni keelust hoolimata (nimelt ma rikkusin seda, kuna pidin Kadit teavitama, et sain ikkagi ilusasti bussile) jõudsin linna ilusasti kohale ning see hakkas mulle alates esimesest hetkest meeldima. Meie sealviibimise ajal toimusid seal suured ümberehitustööd, nii vanalinna veerel kui linna keskuses. Keskuses lammutati mingit vana silda, mis võis kunagi päris huvitav välja näha. Nüüd olid sellest alles vaid detailid.

Edasi jõudsime Köningsalleni, mis paistis silma oma poodlemisvõimaluste poolest. Need kuldkellad meeldisid nendele meestele vist väga, sest nad naersid ja siblisid selle vaateakna taga nagu väikesed poisid. 

Alati on hea, kui viibid reisil ning avastad enda jaoks midagi, mis varem on olnud pigem vältimist vääriv. Nimelt saksa Riesling, veinid, millest ma pole kunagi vaimustunud olnud, kuigi olen neid päris palju maitsenud. "Alte Düsse" baaris/vinoteegis see vastuseis aga murdus. Kahjuks unustasin üles kirjutada selle Rieslingu nime, kuid vähemalt edaspidises tulevikus mõtlen natukene rohkem enne kui Rieslingule ei ütlen.

Köningsalle sai üheks meie lemmikistumiskohaks, kus pärast pikki jalutuskäike oli hea korraks jalga puhata.

Samasuguse väärtuse omandas ka Hofgarten, mis mulle viimastel päevadel eriti meeldis, eriti just istumisvõimaluse pärast. Nimelt ostsin endale Düsseldorfist needsamad punased jalanõud, mis vaateaknal mulle koheselt silma hakkasid. Uue asja vaimustuses ei arvestanud ma aga seda, et päev otsa jalgadel olemine uute jalanõudega võib tuua esile väikeseid komplikatsioone. See tähendas seda, et terve pühapäeva ma lonkasin, sest kingad oli väikeste varvaste kallal teinud totaalse hävitustöö.

Kui Hofgartenist vanalinna poole jalutama hakkasime märkasime, et kingad ei ole vist ainukesed asjad, mis jalgu ära hõõruda võivad. Mis muu neid lestasid ikka sunniks nurka viskama.

Üks huvitavamaid vaatepilte oli see kuidas Reini jõge transpordiks kasutati. Tartus ei kujutaks enam ettegi, et keegi jõe peal suuri puidukoormaid või kivisütt laevataks. Samuti ka Riias, mille jõgi on väga võimas, kuid suurt transporti seal pidevalt ei näe. Düsseldorfis oli see täiesti loomulik linna osa. Inimesed joovad rahulikult väliterassil veini ning äkitselt sõidab mööda suur kaubalaev. Pildil olev on veel päris väike võrreldest teistega, mida kolme päeva jooksul nägime.

Paar sammu tahapoole ja tuli selline pilt.

Hotelli lähedal asus sild mille alune oli täis ohtrat graffitit. Viimaste peamine temaatika näitas mõnede linlaste vastuolu mitteürgsaksa päritolu elanikega. Kuid selle pildi valisin ma hoopis seetõttu, et see meeldis mulle portreena Kadist.

Nagu ikka armsalt kodumaalt välja reisides tundsin ma Düsseldorfis puudu internetist. Seda lihtsalt ei olnud kuskil. Kõik võrgud olid kaitstud ning lõppude lõpuks leidsime vaid ühe koha, kus sai mõnusat kohvi (ja meeletult head sidrunimuffinit) ning korraks internetis Düsseldorfi kohta uurida. Sama vajakajäämine jäi ka pangakaardiga maksmise osas, mis oli eriti huvitav, kuna pangaautomaate ka väga  palju ei olnud.

Nädalavahetusel läks ilm ka mõnusalt soojaks ning siis tekkis meeletu kihk jäätise järele. Ilmselgelt ei olnud tappev jäätiseisu meie isiklik fenomen. Jäätise müügikohtades oli näha just taolist järjekorda. Siinne Eis Cafe oli küll nendest kõige pikemaga ning kuigi üks tore saksa daam soovitas meil ikka julgelt järjekorras edasi seista, otsustasime natukene lühema järjekorra kasuks.

Kui jäätise kätte saime, peesitasime mõnusasti sooja päikese käes jõe kaldapäälsel. Pühapäeva õhtu oligi neist kõige mõnusam ja soojem. See oli väga hea, sest andsime juba varakult oma hotelli käest ära ning olime kuni bussi/rongi peale minekuni linnapeal. Düsseldorf jättis mulle mõnusa mulje turistile mitte mõtlemise tõttu. Enamik suuremaid linnu kus olen käinud mõtlevad nii palju turistile, et see on juba ebameeldiv. Düsseldorfis oli väikene turismiinfo nurgake (väiksem kui Tartus) ning  ka sealne vanalinna osa elas oma elu, mitte sadade segaduses turismigruppide elu.