Selli-Sillaotsal

Eile öösel käisime Selli-Sillaotsal virmalisi otsima. Virmalisi küll ei näinud aga see-eest kuu loodud varje ja tähti täis taevast.

Päike mu päike koos liigume läände..

Täna kui jalutasin üle Turu silla ja peas kummitas just see Panto lugu, seisatasin, et hetkeks jõge vaadata. Päike paitas mõnusasti jõeäärseid maju, kuid nahal seda tunda ei olnud. Tuul peksis nagu suur külm käsi lataki mööda nägu. Vaade oli aga ilus ja pilt tuli päris samaväärne.

Öine jalutuskäik tagaaias

Kadi

Mul oli juba kaua aega plaanis Kadit pildistada, aga siis tulid pühad, siis sess ja muud põhjused, miks nii tähsat asja edasi lükata. Nüüd on sess läbi ja on aega pühapäeval rahulikult kööginurka välgud ja foon üles panna ning veeta pärastlõuna pildistades.

Detailid

Viimastel kuudel on mind väga huvitanud erinevad tekstuurid ja detailid. Aknalaual tassis lebab juba kuivanud kohvipaks, mis moodustab mõnusa krobelise maastiku, oleks justkui muld, aga ei ole ka. Joogiklaasis on pikalt seisnud vesi, mille mullid katavad tervet klaasiseina. Või hoopis petersell, mis purgist seemoodi vastu terendab. Huvitav on näha neid just loomulikus olekus, palja silmaga, mitte sukelduda makromaailmasse ning otsida sealt huvitavaid tekstuure, sest seal on alati kõik uus. Hoopis põnevam on märgata mingit lõiku, pinda, värvi, mida varem pole hommikul kohvi juues või öösel muna praadides tähele pannud.