Kevad

Täna hommikul ärgates ja kuuride poole vaadates pimestas mind valusalt pikk valge lumetripp. Alles mõned päevad tagasi avasime Kadiga pidulikult meie rattahooaja (kuigi ma ise olen rattaga sõitnud juba veebruarist alates) ja nüüd järsku oli maa jälle rohe-musta-valge kirju. Kuid samas — selles kevade ja talve vaheldumises peitub ka oma põnevus, sest välja minnes ei tea kunagi, kas tarvilikuks osutuvad käpikud või lühikesed püksid.

Livorno

Eelmise aasta viimastel päevadel lendasime Kadiga Toskaana kauni päikese alla. Itaallaste kurvastuseks võtsime kingitusena ka natukene enda ilma kaasa. See tähendas, et Livorno, kus mõnikord on jaanuaris vesi põhjamaalastele supluskõlbulik, kahvatus üheks päevaks koletu kahe miinuskraadi ees. Niisiis olid tol õhtul rannad itaalia talisuplejatest puhtad ning meri kargelt rahulik. Täpselt nii rahulik, et rannas ringi jalutades sai ennastunustavalt ilusaid kontrastseid kive ning roosakas-oranži päikeseloojangut vaadata. Pildistasin selle pildi mõned minutid enne päikese täielikku horisondi taha kadumist. Eile ilmutusvannis seda uuesti nähes vaimustusin sellest veelgi rohkem…

Päästekeskuse hoone Tartu piiril

Tartu piiri lähedal avati eelmise aasta lõpus uus Pääste- ja Häirekeskuse ühine hoone. Maja ehitaja fotograafina sain huvitava võimaluse seda põhjalikult pildistada. Piltidest jäi mulle kõige rohkem meelde mõlkuma see ülal paiknev kaader. Pärast bussiga Annelinna kollasest kumast läbi sõitmist tundus kohale jõudmine justkui selgele külmale saarele maabumine. Kui maja katusest üle vaadates paistab kollane ning paks valgus, siis keskuse küljes ning selle ümber on külma ning selge valgusega LED-lampide helendus. Need lambid koos värske lume ja  krõbedate miinuskraadidega, tundusid tol õhtul eriti karge ning selgena. Jalutasin ümber maja ning nägin kolme puud sinakashalli betooni taustal. Seisin ja vaatasin seda, kuidas külm valgus peegeldub seintelt lumele ja tagasi ning märksasin, et minu kaamera silm ei ole ainus, mis seda hetke jäädvustab.

Raekoda ja tornitäis kellukesi

Päevapiltniku elukutse juures on ilmatuma põnev see, kui on päevi, mil saad minna või turnida kohtadesse, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Nii juhtus eile, kui sain ronida Tartu raekoja torni, et pildistada täna toimunud linnapea, kellasseppade ja linnarahva kohtumise tarvis tornis paiknevaid kellasid. Kuigi olen neid kõrgel tornis juba pikalt näinud, on neist 20 sentimeetri kaugusel seismine või ühe vastu oma pea ära löömine hoopis teine asi. Kuna pildistamine sattus täpselt keskpäeva, sain tornis olla ka pikema kellamängu ajal ning tunda seda, kuidas torn õrnalt kellamängust väriseb (või kujutasin ma seda ainult suurest joovastusest ette?). Kellamängu järel sain piiluda ka vaadet linnale.

Portree

Kadi