Koli kamber

Septembris oli Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseum remondi tõttu suletud. Söögituba ja peremehe kabinet said uue värvikihi ning elutuba muutus nendes ruumides olnud asjade asenduskoduks. Suur kappkell vaatas oma peegelduva sihverplaadiga tõtt peegliga, laudu ja kappe katsid vaagnad, tassid, kannud, lilled ning etturitena seisid rivis toolid. Kõige krooniks asjatasid selle vaatemängu keskel Friedrich ja Alexander, kes natukene turris sulgedega fotograafi mehkeldamist jälgisid.

Mõned pildid ootavad aga  oma aega ning kui pildistad endale, on hea jätta need natukene tuulduma või vahel ka käärima. Nende piltidega oli täpselt nii. Pooleteisekuise seismise järel jõudis lõpuks täna, Kastani tänaval jalutades, meel nende piltideni. Võibolla ei tahtnud ma septembris veel tunnistada säärase pimeduse tulekut ning lootsin veel päikese ja igaveste sügisvärvide võidukäiku. Täna kaevasin need aga välja, käärima polnud need läinud, kuid tuuldunud olid tõesti. Nagu ka linnakodaniku muuseumi toad, mis on nüüd korda seatud ning taas külastajate päralt, justkui remonti ning neid tarbeasjade siluette poleks kunagi olnudki.