Olen taas tagasi Freiburgis, mis tähendab, et oleks viimane aeg teha postitus eelmise Freiburgis käigu kohta, mis mai lõpus aset leidis. Tegin küll juba poolteist kuud tagasi ära esimese selleteemalise postituse, kuid esimesele järgneb alati ka teine ning praegusel juhul ehk ka kolmas, mis peaks ka uut siin viibimist näitama. Jätkan sealt, kus eelmine kord pooleli jäin ehk jalutuskäigust Freiburgi kesklinna ääres kõrguvale Schlossbergile. Nendel piltidel olime juba tagasiteel alla, aga ilusaid vaateid jagus igal sammul. Mulle nii meeldis see värav, mis ei viinud justkui kusagile. See pakkus küll võimalust astuda kellegi viinamarja istandusse, kuid väga suurel kallakul, mistõttu otsutasime läbi selle astumist vältida (seda otsust võimendas samuti see, et viinamarjad olid veel toored).
Mõned meetrid eemal vaatas üks üksik kauboi kaugusesse. Kas oli ta siia "metsikusse läände" ära eksinud ning tundis sellepärast kurbust või soovis ta lihtsalt nagu meiegi nende mägede ilu nautida — see jäi meile saladuseks. Pilt, mille temast sain, meeldib mulle aga väga ning seetõttu tänan teda suuresti.
Eelmises postituses mainisin, et plaanime järgmisel päeval Strasbourgi minna ning see sai ka tõeks. Selle aasta Lääne ja Lõuna-Euroopa kevadele omaselt oli seal meeletult külm. Minu kevad-sügisjope, mis mulle Eestimaa kargetel kevadetel ikka soojust on pakkunud, ei suutnud siiski kargele lõunapoolsemale Euroopale vastu hakata. Täpselt nii nagu on ülevaloleval fotol näha külmetavat ameerika paari, külmetasime ka meie Kadiga rõske linna tänavatel. Strasbourgi katedraal oli võimas. Olles sellega kunstiajaloo õpingute jooksul ning Google Streetview vahendusel tutvunud, pidin taas nentima, et ülespildistus, kirjeldus ja virtuaalne vaade ei paku ikkagi sellist ülevaadet, millise emotsiooniga kirik mind tegelikult tervitas. Esiteks kõrgub see üle linna juba kaugelt, mistõttu on hea võtta koheselt kõige õigem suund. Teiseks tekitasid selle vitraažid ning võimsad võlvid väga pisikese tegelase tunde. Istusime seal päris kaua ning kui iPadiga pildistavatest turistidest kõrini, sai asusime hea kohviku otsingule.
Need märgid meeldivad mulle igas linnas. Freiburgis on tihtilugu teedel kaks rada, laiem jalgratastele ning kitsam autodele. Nii et kui keegi juhtub Hummer H1-ga siin linnas ringi sõitma, siis vaadaku ise, kuidas hakkama saab — jalgratastel on selge eesõigus.
Jalgratastega see lugu veel ei lõppe, sest sellist pilti nagu üleval paikneval fotol nägin väga mitmel korral. Paistis, et selline liiklemine on Strasbourgis tavaline. Mäletan ka ise, et teismelisena jalgrattaid ehitades sai mitmel korral sõbra või nõbu juurest mõne rattaga nii koju sõidetud, kuid selles linnas olid sellised transportöörid väga tihe vaatepilt. Võibolla soovitakse nii autodele märku anda, et ka meie võime neljarattalised olla..
...või kolmerattalised. Ehk jõudsime ilusasti Freiburgi tagasi ning läksime Wiehresse jalutama. Nägin üht naist sellise rattalaadse masinaga juba varem Freiburgis ringi vudivat, kuid kunagi ei jõudnud sellest pilti teha. Wiehres jalutades aga märkasin seda taas ning siin see on. Saksamaal olles olen märganud igasuguseid rattalaadseid asju ringi sõitvat. Mis on eriti tore, sest paistab, et paljudel on siin erinevate tegevuste jaoks erinev ratas.
Freiburgis olles sain teada veel ühe imeliku tõsiasja, mis Saksamaal tavaline. Kui midagi toimub, ei helista keegi teineteisele vaid sõnumineeritakse. Siin saimegi teada, et teises üliõpilaskülas toimub Bayerni ja Dortmundi meistriteliiga mängu vaatamine. Kui kohale jõudsime, ootas meid ees saalitäis rahvast ning saime veel kohad baarileti ees põrandal. Saali ees kisasid entusiastlikud Dortmundi fännid, kes iga kord hõiskasid, kui keegi nende lemmikvõistkonnast pallile jaole said. Kahjuks ei olnud nende hõisetest aga kasu, kuna poolteist tundi hiljem pidid nad nentima vastasmeeskonna võitu.
Viimasel päeval jalutasin linna peal. Kadi oli õhtuni loengutes ning mul ideaalne aeg üksi linna uudistada. Loodan, et need pildid räägivad enda eest ise...
