Päevapiltniku elukutse juures on ilmatuma põnev see, kui on päevi, mil saad minna või turnida kohtadesse, kuhu tavaliselt ligi ei pääse. Nii juhtus eile, kui sain ronida Tartu raekoja torni, et pildistada täna toimunud linnapea, kellasseppade ja linnarahva kohtumise tarvis tornis paiknevaid kellasid. Kuigi olen neid kõrgel tornis juba pikalt näinud, on neist 20 sentimeetri kaugusel seismine või ühe vastu oma pea ära löömine hoopis teine asi. Kuna pildistamine sattus täpselt keskpäeva, sain tornis olla ka pikema kellamängu ajal ning tunda seda, kuidas torn õrnalt kellamängust väriseb (või kujutasin ma seda ainult suurest joovastusest ette?). Kellamängu järel sain piiluda ka vaadet linnale.
0 kommentaar(i):
Postita kommentaar