Näitus "Vaade linnale" 19. sajandi Tartu Linnakodaniku Muuseumis

Tänasest kuni 3. juulini on 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis avatud minu fotonäitus "Vaade linnale", kus mängin tänapäevaste ja ajalooliste vaadetega omamoodi mõttemängu.

Kasvasin üles Tallinnas, kuid üliõpilasena asusin elama Tartusse. Tartule mõeldes taipasin, et ma ei ole hakanud Tartut mäletama siin sirgudes, vaid olen õppinud seda nägema ja mäletama täiskasvanuna iseenda ja teiste lugusid põimides. Kunstiajalooõpingute vältel on mind saatnud 19. sajandi maalilised vaated Tartust ning selle ümbrusest. Võrdlus toonase ja tänase vahel on toonud nii äratundmisrõõmu kui mõtisklusi sellest, mida soovitakse unustada ja mida mäletada. On vaateid, mis tunduvad linnale sedavõrd omased, et — võiks öelda — neid nähakse isegi siis, kui neid enam pole.

Näituse ideed teravdab dialoog 19. sajandi esimese poole Tartu linnakodaniku koduna sisse seatud muuseumis alaliselt eksponeeritud linnavaadetega.

Pirnipesa

Valmistun ettekandeks ning vaimustun uuesti kaamera olemusest. See on ju ainult läätsega must kast, mis projekteerib kogu objektiivi vaateväljas toimuva pimekastis paiknevale pildikandjale. Kui aga tagakaas avada ning tugev lambivalgus pimekambrisse suunata, joonistub läbi läätse peopessa pirni sisemus — pilt, mida palja silmaga oleks otse allikast valus vaadata. Üks maagiline riistapuu.

"Kui paned väikese kumera kristallklaasi augu ette, näed kohe kõiki asju selgemalt, rahulikke inimesi jalutamas, värve, rõivaid ja kõiki asju, justkui seisaksid nende kõrval; sa näed neid sellise naudinguga, et kord seda näinuna, ei saa sul selle imetlemisest kunagi küllalt." 

(Giovanni Battista della Porta. Magia Naturalis. 1589)

Koli kamber

Septembris oli Tartu 19. sajandi linnakodaniku muuseum remondi tõttu suletud. Söögituba ja peremehe kabinet said uue värvikihi ning elutuba muutus nendes ruumides olnud asjade asenduskoduks. Suur kappkell vaatas oma peegelduva sihverplaadiga tõtt peegliga, laudu ja kappe katsid vaagnad, tassid, kannud, lilled ning etturitena seisid rivis toolid. Kõige krooniks asjatasid selle vaatemängu keskel Friedrich ja Alexander, kes natukene turris sulgedega fotograafi mehkeldamist jälgisid.

Mõned pildid ootavad aga  oma aega ning kui pildistad endale, on hea jätta need natukene tuulduma või vahel ka käärima. Nende piltidega oli täpselt nii. Pooleteisekuise seismise järel jõudis lõpuks täna, Kastani tänaval jalutades, meel nende piltideni. Võibolla ei tahtnud ma septembris veel tunnistada säärase pimeduse tulekut ning lootsin veel päikese ja igaveste sügisvärvide võidukäiku. Täna kaevasin need aga välja, käärima polnud need läinud, kuid tuuldunud olid tõesti. Nagu ka linnakodaniku muuseumi toad, mis on nüüd korda seatud ning taas külastajate päralt, justkui remonti ning neid tarbeasjade siluette poleks kunagi olnudki.

Kuldkollased lehed

Tartu on täitunud kuldkollaste läbipaistvate lehtedega.

Keibu laht

Ideaalne hommikune kosutus pärast rattamatka Noarootsis ning ööd telgis.

10. august 2015