Rabas

Rabas käies on alati tunne nagu sa ei oleks seal üksinda. Justkui mõni rabahaldjas või -vaim vaikselt jälgiks, et keegi seal tuhandeaastase sambla peal mõnd koerustükki ei teeks.

Kelgupalavik

Täna oli linn justkui välja surnud. Küüni tänaval valitses vaikus ning mööda Rüütli tänavat jalutasid üksikud eksinud hinged. "Kus on kõik tartlased, kui lumi on maas ja on pühapäev?" mõtlesime. Baeri tänavalt üles jalutades laiutas vastus meie ees - Kassitoomel kelgutamas!

Peaks ka oma punase Salvo Ferrari välja ajama

Sõber Jaama tänavalt

Sellise toreda selliga kohtusin ükskord Jaama tänaval. Linnas ringi jalutades ja vaadates võib silmata nii mõndagi, mis muidu nägemata jääb. Just viimane on see, mis tihti huvitavate kohtumisteni võib viia. See tegelane kükitas rahulikult Jaama tänaval kahe maja vahel olevas võpsikus, lastes ennast mitte häirida autodest, rolleritest ja inimestest, kes temast mööda kimasid. 

Tartu tänavad

Tuhat aastat pärast Leemetit

Hilishommikune korvkook

Pärastlõunal ärgates on ka kell kolm valminud korvkook hommikune.

Ülikooli raamatukogu triptühhon

Ülikooli raamatukogu triptühhon

Jaama 14

Ühel tuulisel õhtul käisin Ülejõel jalutamas ja Kadi töökoht jäi nii silma, et pidin statiivi paika panema ja sellest paar klõpsu tegema. Tegelikult sümpatiseerisid eriti need lipud, mis tormituule käes meeletu kiirusega lehvisid. Selle maja teatripisikule pani aluse Lydia Koidula, kuid 1870. aastal sündis nende päikesekarva seinte taga eesti rahvuslik teater, mida hiljem viisid edasi Reinhold Sachker, August Wiera ja rohkem kui sada aastat pärast Koidulat Tartu Lasteteater, Teatrilabor ja Emajõe Suveteater.

Kui vaid selles majas kummitaks...